Masu. Mis masu?

7. veebruaril kirjutasin Facebookis, et saatsin majale uue välisukse saamiseks hinnaküsimised mõnesse firmasse.
Täna maksin ukse kinni ja varsti tullakse ning pannakse ette ka vast. Väike kokkuvõte siis neile, kes seda eelmine kord küsisid.


Saatsin hinnaküsimise järgmistesse kohtadesse:
Lasita Aken (sama tootja aknad ja uksed on majal ka praegu)
Haapsalu Uksetehas
Viljandi Aken ja Uks
Seicom Uksetehas
Nominete Tallinnas
Mõned kriteeriumid ka:
- ukse laius 915, kogulaius koos küljeaknaga 1360;
- 55mm standardpaksusega uks on liiga õhuke (see on välisuks otse esikusse ja rohkem uksesid pole);
- kolmekordne pakettklaas (kahekordne on ilmselgelt liiga õhuke;
- kuna klaaspinda on uksel päris palju, siis mingit väga edevat turvalukku pole mõtet paigaldada aga mõni keskmiselt parem ikkagi;
- paigaldus ja transport Luigele.


Tulemused sellised:
Lasita - asjaajamine vanakooli müügimehega oli aeganõudev (lihtsam oleks olnud faksida või ise kohale minna kui e-maili saata), kuid ainsana pakkusid 78mm paksust ust ning kolmekordset pakettklaasi. Lisaks mõistlik paigaldus. Ja kuna on samasugune disain nagu eelmisel, siis olenemata mõningasest hinnavahest, sai selle kasuks otsustatud. Lisaks ainsana kohe standardis kolmepunkti lukustus ja suhteliselt normaalne lukk.
Haapsalu Uksetehas - käisin seal kohapeal, müügikonsultant Marianne oli abivalmis, kuid hoolimata nendepoolsest pingutusest on kõik normaalsed uksed õhukesed ja veidi paksemad koledad nagu saunauks (ma olen võimeline suvalisest lauast ise ka voodri peale lööma kenamalt kui need seal). Ja lisaks hind, mis oli suhteliselt kohutav. Ja tarneaeg samuti, mis kuulub ulmekirjanduse valdkonda.
Viljandi Aken ja Uks - ei mingit vastust.
Seicom - ei mingit vastust.
Nominete - ei mingit vastust.


Kokkuvõtteks - asumine Raudalust (seal kus jookseb Tallinna piir) umbes 2 minutit autosõitu eemal teeb momentselt hinna ja suhtumise teiseks (no ma ei tea kas me maale tahame tulla vaatama ja tegema asju bla-bla-bla). Samuti hinnad kauba kohaletoomises ning paigaldamises.
Kohad, kuhu ise ei helista ega närvidele käi, ei suvatse eraisikuga e-maili teel üldse asju ajada.


Suvel ootab ees köögis olev suure uks-akna vahetus. Hakkan koguma närvirakkude krediiti juba praegu...

Pensioniks Saaremaale! *

Postimehes oli artikkel, et Soome pensionärid müüvad oma Saaremaal asuvalt kinnisvara. Olgu siis misiganes selle põhjuseks. Ilmselgelt aga on reklaamipaigutusautomaatika ning otsisõnad teinud seekord omavahel head koostööd ning vahele on sattunud vastav reklaam:

 

* sponsored by Swedbank

Vaenu õhutamine

Kodanik Piirsalu, Jaanus on hakkama saanud "suurepärase" artikliga EPLis.

Ja kahjuks on see jätkuvalt selles suunas, et ajakirjandus jätkuvalt õhutab vaenu ning pöörab tähelepanu valedele asjadele.

Selle asemel, et võrrelda tee ehituseks kuluvaid miljoneid ning ajavõitu, võiks hr. Piirsalu teha statistikat, kui palju on Kose-Mäo teelõigul olnud surmaga või invaliidusega lõppenud avariisid viimase näiteks 10 aasta jooksul. 

Olen ise seda teed sõitnud peaaegu et igasuguse ilmaga igal aastaajal kümneid kui mitte sadu kordi. Ja mitte kunagi pole olnud olukorda, kus keegi ei teeks võidusõitu, kolmandat rida, kilomeetripikkuseid rekkaridu või 60 km/h liiklevat vanainimest. 

Jätkuvalt olen ma veendumusel, et misiganes lahendus praeguse vinka-vonka jooksva kitsa ning ülekoormatud maanteel on parem kui praegune. Ning ka ohutum kõigi jaoks. Ja kui selle tagajärjel jääb olemata kasvõi üks avarii, üks hukkunu, üks elu lõpuni vigane inimene, on see raha juba asja ette läinud.

Katki

Katki.

I see dead people and other things...

Riigikogu liige Marianne Mikko kirjutas 11.08.2011 õhtul Delfi poliitblogis ühe suhteliselt mannetu ning arusaamatu kirjatüki. Vaadates tema CV, võiks ju eeldada, et tädi oskused ja senine töökogemus võiksid võimaldada veidi paremini. Aga ei - sporditermineid kasutades lati alt puhtalt läbijooksmine. Või siis pigem kõndimine.

Et siis mis prouale ei meeldi? Ei meeldi see, et sissetungija sai Kaitseministeeriumi välisuksest sisse ning tema eksirännakud enne teenitud surma mahalaskmise läbi piirdusid fuajee ning turvameeskonna ruumiga. Et politsei reageeris kiiresti ning operatiivselt.

Mida ta veel arvab? Et tema ettekujutuses on Eesti klassikaline vaikne Põhjamaa riik (vt. Norra, Rootsi, Taani jne). Et relvad on kättesaadavad (kallis Marianne, kutsu nüüd politsei, mul on neid ka päris mitu tükki). 

On ka üks õige koht - riigiasutuste kaitse on normaalselt ja läbimõeldust teostatud. Tänahommikune Vikerraadio intervjuu Neeme Brusiga ajas naerma. Samas vaadake kus kohas asuvad enamus Eesti Vabariigi ministeeriumeid - need on kesklinnas tavalised kontorihooned, kuhu head turvaperimeetrit on raske korraldada. Ja alati on võimalus, et nii nagu Timothy McVeigh pani plahvatama maja ees lõhkeainet täis auto, teeb seda ka siin. Ning neid nimetatakse võimalikeks riskideks. Ja riske on võimalik vähendada, kuid mitte kunagi lõplikult likvideerida.

Pilte ning videomaterjali Kaitseministeerimi juhtumist vaadates, tekib tunne, et seal on tööl eranditult Wordi ja Exceli taga istuvad naisterahvad, kes siis seeliku välkudes aknast alla kargavad. See kõlab nüüd küll veidi liialdatuna, kuid ma ei oleks hetkegi kahelnud selles, et oleks ise majas viibinud ja relva kandnud, siis oleksin võimaluse korral sellele hullule vastu hakanud. Ning põhimõtteliselt ei öelnud ka Martin Bahovski oma intervjuus Delfile mitte midagi valesti. Erinevalt Kristel Vilbaste nimelisest hüsteerikust Facebookis.

Aga point oli - kallis Marianne, jää palun naiste õiguste ja Moldaavia veinide juurde. See huvitab väheseid ja seal saab ennast näidata kui arvamusliider ja spetsialist. Tõsised teemad jäta teistele. Ja kui ikka väga tahad kirjutada, siis parem loe raamatut.

No mismõttes?

Vaenu õhutamine peaks olema vist keelatud seadusega? Ja miks keegi seda meest juba kinnimajja ei pane? Või esimesele Venemaa poole väljuvale rongile pane ning Eestist välja saada? Mitte et ma oleksin Reformierakonna ja Ansipi suur austaja, kuid igal asjal on piir. 

Kui sa kaotada ei oska, aru ei saa, et sinu aeg on läbi ning tibladele toetumine võimule ei too, on mure meditsiiniline. 1990. alguse võiladude demonstratiivne ja lavastatud lahtimurdmine, talongid, soov kehtestada erakorralist seisukorda  ning võimult lahkumine (peale mida uute juhtidega pool aastat hiljem sai Eesti endale oma raha) ei ole küll need, mille üle võiks uhkust tunda...

Loll on valus olla (vol. 2)

Ühel päeval juhtusin lugema Eesti Energia juhatuse liikme intervjuud elektrihinna ja kodukulude teemal. Mitte et ma päris kõigega 100% nõus oleksin, kuid suhtumine ja juhised kokkuhoiuks on väga head. Aga nagu ikka, ootasin põnevusega kõikvõimalike sotsialistide, proletaarlaste ja ametiühingutetegelaste vastukäike. Kesknoored juba ei osanudki muud kulukohta öelda, et "näe tõstavad hindu, et Liive saaks endale osta uue (täiesti tavalise kesk-klassi mõõtu sedaani - toim.) auto ja tavainimesest ei hooli".

Läks veidi aega veel mööda ja siis tuli keegi Enn-Toivo Annuki purse. Ilmselgelt ei ole kodanik Annuk endale selgeks teinud Eesti elektri jaotus- ja põhivõrgu töötamise põhimõtteid. Selle musternäidis on selline: 

"Annuki sõnul on üllatavad ka Eesti Energia põhjendused, et miks tuleb hinda tõsta – näiteks liinide renoveerimine. Annuki väitel on inimestelt selle töö jaoks kogu aeg raha võetud, kuid kui see raha on mujale investeeriti, siis peaks see olema Eesti Energia probleem ja mitte tarbijate asi."

Kallis Annuk! Selle suhtumise järgi saab iga inimese käest võetud rahaga investeerida ja renoveerida see liin, mida sellel inimesel on vaja. Kui see puudutab näiteks teise maakonna ja linna inimeste liinide ehitust ja remonti, siis selleks raha kulutada ei tohi.

Väga hea näide on Tallinnas Vabaduse puiestee. Aastat 9-10 tagasi renoveeriti see. Nüüdseks on asi sealmaal, kus tee vajab kohati kapitaalremonti ning regulaarseid parandustoid. Miks? Sest iga asi mis töötab, see kulub.

Investeering liinidesse on lõppematu töö. Võime kahelda nende uute energiaplokkide vajaduses, kuid jaotusvõrk on väga halvas seisus. Ja suhtumisega, et korra on ju midagi tehtud juba, ei jõua kaugele.

Kolisin ise 1,5 aastat tagasi korterist majja. 100m² kahel korrusel, palkmaja. Soojustus võiks olla parem. Elektriboiler (200l), elektripliit, elektrisaun, 7,5 kw õhk-õhk soojuspump, ca 3 koguaeg töötavat arvutit (3*850w toitekad). Elektrikulu oli jaanuaris 2011 68.- ning veebruaris 76.-. Need on ka kõige suuremad arved üldse sel aastal ja eelmise aasta teisel poolel.

Soojuspump polnud küll odavate killast (vanas rahas ca 40k), kuid selle efekt on päris korralik. Kasutan seda lisaks väga heale ahjule (mida kütan väga külma ilmaga kord päevas kaks sületäit, muidu kaks sületäit puid iga 2 päeva tagant) hoiab ta automaatikaga alumisel korrusel temperatuuri +23 (alla selle on külm olla). Kui pikemalt reisile lähen, siis +18. Ja töötab ka väga suurte miinustega eeskujulikult.

Inimesed võiksid mõelda selle peale, et meie elekter on üks Euroopa odavamaid. Vabaturg seda kindlasti odavamaks ei tee. Vene energia kasutamise üle ma siis arutlema ei hakka. Umbes samamoodi võiksid need, kellel on väga palju bensiini kasutavad autod, karjuda et riik võiks bensiini hinda kompenseerida, muidu nemad ei saa sõita. Ja selles abituses unustavad tarbijad sageli ära oskuse küsida, mis on minu kulude põhjused ja kas väikese investeeringuga suudaksin 3-5-10 aasta perspektiivis ulusid kulusid vähendada? Selle asemel aga tulevad Annuki sugused ja kütavad üles viha ning vihkamist. Ka arukate soovituste ja mõtlemiskohtade üle.

Ahjaa... Ning kas on ikka mõtet elada üksi vanas majas, kus ahjud ei küta, tuul puhub läbi ja raha selle ülalpidamiseks pole? Äkki on odavam see maha müüa (fuck the emotions) ja kolida korterisse? Sama käib ka nende kohta, kellel on elektriradikad seintel  ja mille kütteväärtus on hetkeline ja mõttetu - äkki tuleks muuta midagi?